Puudutus 4.8.'11

Puudutus

Kesk rohelist oaasi

On habras varjupaik.

Seal õhus ripub vaikus

Ja jahedus kirkalt heliseb

(ja midagi on veel...)

Neid on seal kaks

Ja õhk .

Ja suvi ja sädelev rõhk

Naha sees

Sirutab mees sõrme

Ja...

Puudutab. Naist.

Ja südameisse kiirgab

Tundmus, mis

          Hinge ajatuid jälgi jätab

          Ja lammutab Naise alustalad.

Uuestisünniks läbi jaheda

Armastuse

On ta vastvalmis.

_._._._._._._._._._._._._._._._._._

 Varjus ei pea olema pime
jahedus ei pea olema külm.

 Armastus - kas see peab olema kirg?

Miks mitte tingimusteta ...?

4.8.‘11