30.5.'11 Allee

Kõnnin rohehiilguses alleel:
viib mööda puist rada
mu meele tee elu paineist
sujuvas kulges eemale.
...

Embavad noored tammed
mind kummalgi allee küljel
Nad olid siin mu tulles
Ja on mu Üles minnes.
...

Sillerdav tähine taevas mu
kirgast retke valgustab
ja salaja ka Kuu...
Tuul silitab kuldjuust.
...

Mõte aina kõrgemal lendleb -
hellalt ulbin tähepilves
kesk komeedisabade
ükstei'sse põimun'd tantsu.
...

Ei enam ole maine ma:
on vabadus, rahu, puudu piir.
Mu suunaandjaks Aurora,
ta Valgus võluorientiir.
...

Head müstikud, ärge
igatsusest nüüd lõhkege -
Tulge ühes! Lähme üles,
oh, kallid, liituge Alleel...

Mõistmine

Moment. Pilk. Vastus.
Sinu käed taskus.
Mööda võõras astub.

Sõnad, need tavalised.
Taaskordne ilme,

Kulmukaar pilves.

Ma olin nõutu.
Enam ei ole.
Oh, jõudu!

On jõudu.
Otsuses tehtus.
Sinu embuses.

Rääkides Sinuga

Ma räägin tuhandega.
Ja iseendaga.

Ja eikellegiga.
Kõik üks on.
Suur kõrben’d maa.

Ma’i saa enam

illusiooniga

vabandada...


Oma ilusad silmad 

mu palgesse paelud.
Käed kaunid

mu ümber punud.
Olen kodus.
Sinus ja eneses. 

Siin ja teiselgi teel.
Aeg ei loe.
Olevik on toeks.

Teoks Tõe mõistu loen.

16_5_’11

Kas seisab sammas toeta?

Sammas seisab toeta, nad ütlevad.
Vaiki mõtlevad, et igave' ta püsti.
Kuid maa ka tema all purune' võib...
Sammas kõikuda, väriseda saab.

Kas seisab sammas toeta?
Kas on Jõudu tas?
Või aitab te'a Maa salamahti?
Ehk ikka kõikudeh kukub maha?

Sammas seisab sõrmerõhu toel.
Omal moel ta kivine ja mure.
Veidi rabe, aastasadu
olnud on ja jääma saab.

Sammast saab toet'ta.
Kuid kui ta ka ei seisa ühti -
osaksed ei kuskil kao -
neist aeg uusi sambaid loob.


19_5_'11

Vaba armu täius

Mu vabadust iseeneses
Sa ei piira.
Õpetad olema siiras.
Soojust hindad.

Näed läbi argise maski
kõik ära.
Sellest loobun,
ei, ei vaja...

Tasakesi sulan,
kiirgan tähtede sära.
Arm vabalt, tingimata
huultele valgub.
Helendus õrnalt
hõõgleb
südames.

Oh, ära ma veel
ei taha
minna

ega loobuda aususest
ja kuumusest oma nahas.

Sinna mahub veel...
hellust ja usaldust.

Jaa, ka minu
loomuse struktuur
januneb seda täiust. . .

10.5.'11

Tõepeegeldused

Kiirustaja

Jube. Jooksen eluga võidu.

Ei ette jõua!

Tõttan, ähin, puhin.

On kiire, Ajalt nõuan

tempo mahavõttu,

ent...

Temal on kiire,

minu eest jookseb

ja aastaid lepareele

juurde libiseb.

Mis ootab finišis?

Kes?

Kas ma Sulle pihin

selleks, et

Tõde vabaks anda

või Sinus muret kanda?

Kuid millal minu jalad

Jõu saavad?

Lastes lahti haavast

saan ju tugevaks,

eks?

6.5.'11

*******

Peegel 

Ma näen Sinu, Minu inetust
ja vihkamist.
Sinu valu, Minu ihkamist pimedat.

Sa Minu ees seisad,
end hääletult hukkad.
Vabandad.

Kas vaikimine vabastab
Mind vastutusest?

Olles Peeglis
astuda ei kõrvale saa
me enesest.

Sa (Ma) valu vabaks ütle(n) -
me peegelduse kütke ta
lõksu jääma ei pea.

5.5.'11

******

Ärgataja

Vaikselt kiigeldes tiksub.

Hõljub hinges hellalt.

Vahel podiseb, tikub

üle sü'amme serva.

Õrn armu Ärgataja

südant vallutab.

Põksub tasa, märgata

teda taas saad, kuula...

Kõmiseb, kõmiseb nüüd

välja end Sinu seest

ja kõlab rõõmustav hüüd:

oled võitja armastuses!

5.5.'11

Impulss

Me seisame kaljuserval.
Sina ja mina.
Üks teisega.

Alla tee on pikk.
Tunnen endas

Kõhklust.

Sa näed mind

Ühe ja ainsana,

Kohalolevana.

Ma näen Sind

Iseenda peegeldusena

Kõikjal.

Piilun korra veel

Üle järsaku

serva.

Kõiksusest

Tuleb Sinu impulss

Ja tõukab mind.

(Kas lendan või kukun?
Ujun, upun?
Ei siin ma lõppe.)

3.5.’11

Kaks ühes

juhuslikkus ei eksisteeri.
me kohtumine sellel hetkel
on võluv saatus'keeris.
eksisteerivad saatuse retked.

on osa asju määratuid
meis eneses. ette
tahteski ei teada või.
viskame endid vette?

või pildile? võime meie,
kaks võõrast, astuda üles
kunstniku mõtteheies,
portreel, Lilled süles.

olles eraldi, oleme ühes.
meie kaks. viivu siin
ning kaugel, kaugel - merel?
vaid meis endis jookseb piir.


01.05.2011




...
Poseering kunstnikele on tegelikult iseenda peegeldamine.
Eeliseks on mitu vaadet ühe asemel.

Tulemuseks võimalus näha enese tõde ootamatust perspektiivist.