Peatükk I
„Nii, austatud noored, sain teie esseed kontrollitud. Kellelgi teist peale Mariti pole erilist põhjust hüpata, kuid õnneks ei pidanud ma seekord ühtegi F-i panema. Ah, oodake, üks siiski on. Jürgen. Sinuga soovin sel teemal tunni lõpul vestelda. Jürgen?“
Miski sõitis ta uhiuude taevasinisesse Porshesse sisse. „Blj... see kuradi vanamoor oma Ladaga! Fakk, raisk, värv maas! Kurat...!“ ühmas ta poolel häälel virgudes ja avastades, et talle sisse sõitnud moor tema pingi kõrval seistes nõudliku näoga temaga tõtt vahib.
„Noormees, päris kindlasti tahan ma teiega tunni lõpul vestelda.“
„Aga mul on kiire, mu ainus buss läheb...“
„Ei huvita. Oled siin ja jutul lõpp. Nüüd tagasi hinnete juurde. Mariti töö juures meeldis mulle tema lähenemine Sokratese... „
Jürgen kiristab vaikides hambaid ja mõtleb pingsalt: „See nõid on üle käte läinud. Ma ei saa nõnda Egertiga läbulegi ju. Kuidas ma seda Kaisale seletan? Miski nõiamoor pidas mind kinni? Filoõps veel. Fuhh, rõve. Teeks haige näo pähe? Või ütleks, et vaja õde valvata. Fakk, viimase tunniga vaja siis jamama hakata.“ Kiire pilk kellale ütleb, et 20 minutit on veel vaja istuda.
Pilk rändab aknast välja ja seirab troostitut halliilmelist taevast, kiretutes mustades ja muudes anonüümsust pakkuvates tumedates kehakatetes liikuvaid kogusid. Kunagi võisid nad inimesed olla, kuid Jürgen pidas neid rohkem zombiedeks, kui kellekski reaalseks. Läbi aknaruudu kostuv rütmiline vihmapladin kannab noorukit tagasi tõenäoliselt uuenduskuuri läbinud Porsche suunas, kuid ta suudab paari raskekujulise haigutuse hinnaga end siiski ärkvel hoida. Kõik on hägu. Õpetaja astub tema ette ja seletab midagi, ent poisini jõuab summutatud mulin. Kummardub siis ja vaatab Jürgenile sügavalt oma terasevärvi silmadega otsa ja küsib käes kriiti hoides ja seda tema silme ees praksuga pooleks murdes selgel sosinal: „Kas see on illusioon?“
Kell heliseb ja inimesed rüselevad asju lennult kaasa haarates ukse suunas, kuid seda Jürgen ei kuule.
Peatükk II
Kõik on soe, raske ja pime. Ta avab silmad, kuid ta ei näe. Ta kuulatab, kuid ei kuule. Ta püüab rääkida, kuid isegi häält ei tule. Mõtted on ainus, mida ta selles olematuse meres tajub. Keha nagu polekski, ehkki ta teab, et peab olema.
„Huvitav, kas ma olen hulluks läinud?„
„Vastupidi, sa alles ärkad.“
„Hääl oleks nagu tuttav... Veits sarnane filoõpsile. Pagan, äkki ongi.“
„...Kasutaks sa kogu seda intellekti tunnis ka, oleksid puhta A-dega mees. Kas sa tead, kus sa oled?“
„Ei ,ei, see pole võimalik. Ta kuuleb mu mõtteid. Kuidas ma neid ometi valitsen?! Ee, see tähendab, õpetaja Saule, te ehk tahaksite mulle ütelda, mis siin toimub? Olen ma laksu all või mida te minuga teinud olete? Miks ma ei näe ega kuule ega üldse midagi noh, ei tunne?“
Vaikne, kuid selgelt kuuldav naisehääl naerab: „Sa pole ju midagi loonud. Sa istud kõik need tunnid, kirud vaikselt, kui nõme filosoofia, matemaatika ja kirjandus on, ent sa ei tee midagi, et neid muuta. Mõtled vaid, et oleks sa tänaval teiste hallide inimeste keskel. Tahe on sul kuskil olemas, niisama sa siia ei tulnud. Tead, tekita siia valgust. Läheb veidigi kodusemaks ja saad kuskilt esimese tunnetuse. Sõnadega Algust ei kirjelda.“
„Jah, tal on õigus. Muudkui kõik sama. Läbud, Kaisa tujud, kool, vahepeal veidi kodu koos ema nääklemistega... Aga mis siin siis erilist on? Tuttav haisune pime urgas, väike tuimesti... No teate ise kah. Aga oot, ma pidin ise valgust looma? What the fakk? Seda ma küll ei suuda.“
„Juba proovisid, et tead?“
„Kurat, ära vahi mu mõtteid, naine! See peab mingi haige uni olema. Ma kohe ärkan üles. Samas, uni tähendab, et ma võin uuesti oma Porshe tuua siia ja selle esitulede valguses näha, mis toimub. Saagu nii! See tähendab, zimm-sala-bimm!“
Keset tühjust seisab samal sekundil taevakarva auto, läikiv, nagu ladvaõun ja valgustab lõpmatust. Mitte midagi, ühtegi eset ega inimest pole, valgus tuleb esilaternatest ja kaob... öhe? Jürgen ei suuda seda mõtestada nagu ka seda, et ta ei õpsi ega enda kehi kuskil ei näe.
„Ee... Kuulge, õpetaja. Preili Saule. Oih, proua. No kes tont tahes, kus mu keha on?“
„Preili siiski. Sul ei ole seda. Sa koged Looja seisundit. Jah, Sinuga on ka selle elu teadvus, kust sa siia tulid, ent see kaob, kui sa tagasi pöördud. Aga siin läheb lihtsalt nii huvitavaks, et...“
„Mida ma siin teen? Kuidas ma ... Miks..? Ma ei teagi, mida küsida. Oh! Kas ma läbule ikka jõuan?“
„Tee siia kinoekraan ja mana see ...läbu... sellele. Küsi endalt, mis selle juures Sulle vajalik on. Alguses võib ajahetkega veidi nihu minna, aga küll harjud.“
Jürgen, saamata aru, kuidas, teeb soovitatut ja vaatab, kuidas Egert Kaisa juurde istub, talle joogi annab ning teda kuskile minema keelitab. Kaisa tõrgub algul, loopides oma pikki pruune juukseid pahaselt seljale, ent kutt räägib veenvalt žestikuleerides veel midagi ja Kaisa nõustub peagi kuti pakutava käe abil püsti tõustes tollele järgnema.
„Stopp.“
Kaader peatub koos ukselävest üle astuva poisi ja tema käest hoidva tüdruku üle õla heidetud mureliku varjundiga pilguga. Ruumi mahajäävad inimeste näod väljendavad noorte korteripeole omast rõõmu, mis alkoholi ja sigarettide illusoorsest imetoimest mitmekordseks kasvanud on.
„Mida Sa tahad nüüd juhtumas näha?“
„Miks ma lihtsalt ei võiks seal olla selle tobeda mängu mängimise asemel? Ausalt, isegi une kohta on see veider. Lõpetage minuga jamamine, ma tean, kus te elate ja võin ka teid unne kollitama tulla.“
„See ei ole uni. Anna sündmustele suund ja see läheb nii. Arvesta aga, et kuna sina oled praegu Looja, toimub see Päriselt.“
„Oh häda küll. Ma ei saa aru, mis kamm sellega on. Viimast korda loen kogu seda kohustuslikku kirjandusepahna. Kõik need Rahumeelsed Sõdalased oma Teedega ja Balthasar Buxid oma Lõputa Lugudega võivad peeru närida, mina neid rohkem ei loe. Okei, teeme nii, et too beib otsustab tüübi pikalt saata ja värvib järgmisel päeval oma õlgadeni lõigatud juuksed blondiks, lisades ...mmm... tuka sisse ühe lilla triibu ning tüüp võidab ootamatult selle, noh, vöötraja pealt leitud piletiga reisi Ugandasse. Need on kõige ebatõenäolisemad, ehk siis – halloo – võimatud asjad, mida ma neile kahele mõtelda oskan.“
„Just just. Stseen jätkugu, naudi kino. Ahjaa, aja paneme kiiremini käima, siin sõltub kohe Kõik meie endi tahtest.“
Ja Jürgen näeb, kuidas kutt uksel siiski hüljatakse, kuidas too end täielikult purju joob, vaevaliselt paari kvartali kaugusele koju lohistab ja laupäeva hommikul tänavat ületades komistab ja talle teed andnud auto ees püsti tõustes maast ka lotopileti üles tõstab. Ühel hetkel ta röögatab, kuid Jürgen ei mõista teda.
„Lisame hääle, palun, ja aeglustame.“ Järgneb sõrmenips ning kuti röögatus kõlab Jürgenil nõnda kontidest läbi, et annab talle absoluutse veendumuse, et kuskil peab tal ikkagi keha olema.
„Õu, fakk, mida piletit...?! Oo, fakk. Tänks, Jumal! Tääänks, kanep! Uganda, kurat, seal on ju supernaised! Oooh, need riinnaad...! Jeeeeeh!“ Tüüp kakerdab autojuhi ajusidkruviva liigutuse ja pika signaali saatel teelt ära, ent vehib veel mitu korda rusikaga õhku paksuks vuhtides ja jess karjudes oma õnnejumalale tänusid saata.
„Kuule, see on tore, aga see pole võimalik. Vaata, kus me elame. Eeeestis, naine. Siit ei lennata Ugandasse, veel vähem loositakse sinna lende. Get real now.“
„Arusaadav, et oled kärsitu ja uskmatu. Tõendeid näed reaalis. Nüüd vaatame palun, mis tüdruk teeb.“
Jürgen ohkab ja ootab pilti. See ei tule.
„Sa ei tahagi näha?“
„Kaisa ei lõika ega värvi elusees juukseid blondiks ja ta jälestab lillat. Ja niikuinii on see uni.“
„Ole vait ja vaata. Sa saad siia vaid ühe korra tagasi tulla, kui sellest praegu loobud, aga siis on Su tagasitoomine minu jaoks mõnevõrra raskem.“
Stseen algab uuesti kohalt, kus Kaisa enese käe teda kaasa meelitanud kuti käest kisub ja ta pikalt saadab. Ta läheb koju ja nutab peatäie, väljendades nii pettumust kõigi maailma kuttide osas. Hommikul marsib ta köögis ajalehte lugeva ema suureks üllatuseks punkt kell üheksa üle tee asuvasse poodi ja naaseb heleda juuksevärviga. Haarab oma kunsttarvete seast vana lillakassinise trükivärvi ja kaob vannituppa. Tunni pärast väljub ta, olles kaotanud kuhugile oma vööni ulatunud jõulise juuksepahmaka ja esitledes oma õlgadeni blondide juuste ja tukas asuva lilla triibukesega versiooni. Ema vaatab tütarlast sõnatus õuduses ja otsustab viimaks, et ei tee asjast stseeni, sest juuksed kasvavad tagasi. Ja ega see nii jube variant polegi. Vist. Ta saab koolis esmaspäeval õpetajalt küsida, kas tüdrukuga on midagi tõsist juhtunud.
Jürgen naerab. „Pagan, see on päris huvitav. Ei tea, kas Kaisa ema tegelt ka selline on või?“
„Saad varsti teada. Kas tahad jätkata ja teada, mis sa tegelikult siin teed või tahad asjade üle järele mõtelda?“
„Heh, ma arvan, et ma lähen ja vaatan, mis mammi see Kaisa emps on. Teinekord näeme ja teeme nii, et te ei tule oma Ladaga minu Porschet rammina, eks? Unes on kõigil õigus sõita, millega tahes, onju.“
„Seda ma lubada ei saa, sest Sa ikkagi magasid minu tunnis, tegu on tiba teise teraga. Küsida aga võid kõike, jõudumööda vastan.
Jürgen aevastab ja pimedus kaob. Ta naerab ja avab kriiditolmu lõhna tundes silmad.
Peatükk III
„Noh, kas on?“
Terashallid silmad vaatavad lõbustatud, ent nõudlikul ilmel talle otsa, nagu oleksid midagi küsinud. Jürgen ei tea, mida vastata, kuid otsustab riskeerida Jah’i poetamisega.
„Jah, ütled sa? Tead, mis? Ma panen sulle A! Sest see tõesti on illusioon.
Viimased naervad ja käratsevad ja Jürgenile vilesid laskvad õpilased voorivad klassist välja, viimane lükkab ukse pauguga kinni ning poiss kohmitseb oma asju ära panna.
Õpetaja viskab oma laua ääres seistes Jürgenile pool kriiti ja küsib: „Mis Sinuga juhtus?“
„Öö, no mis mõttes?“
„Sa said F-i, magasid terve mu tunni – jälle – ja nüüd vastad õigesti küsimusele, millele terve klass valesti vastanud oleks. Nägid unes ette seda?“
Pildid jooksevad Jürgenil silme eest läbi, ent ta lükkab need kõrvale. Lugu ei rääkinud ühestki esseest. Läbust vaid. Poiss raputab silmi hõõrudes pead.
„Olgu, saad võimaluse ühe lausega oma F ära parandada. Kirjelda mulle Algust.“
Jürgen vahib õpetajat tumma jahmatusega, sest talle ei meenu tunnist midagi. No oli vaja magada. Ent unes oli midagi... Ta juurdleb veidi ja ütleb: „Aga seda ei saa sõnadega kirjeldada, te ise ütlesite seda.“
„Hmm. Väga hea. Vaatame lihtsalt boonuseks, kas Sa sellele midagi veel lisada saaksid. Millest oleneb aja kiirus?“
„...Meist enesest ja me tajumisest, aga seda ütlesite ka teie ise.“
„Jah, aitäh, mul oligi see meelest läinud. Ütlesin seda ühes loengus...oeh, vist lausa seitse aastat tagasi ühele sinuga väga sarnanevale noormehele. Ega sa juhuslikult Ahti Kammeritsi tea?
„Ei, proua.“
„Preili ja võid minna. Saad A, kui esmaspäeval ka kohale tuled ja nüüd lippa bussile.“
„Nägemiseni, preili Saule.“
„Esmaspäevani.“
Kriit, olles segi aetud pliiatsijupiga, rändab taskusse ja poiss marsib nõutult klassist välja. Koolimaja on juba tühi. Teiselt korruselt kivitreppipidi alla tõtates ta libiseb astmel ja tunneb allesjäänud seitsmest astmest veidi liialt kiiresti alla kukkudes raksu paremas jalas. Püstisaamine on kahtlaselt vaevaline ja ta otsustab helistada Egertile, et ta ikka ei jõua peole.
„Hei, vennas.“
„No hallo, kus oled, rahvas juba hängib vaikselt.“
„Koolis, filoõps ajas mingit liini ja kukkusin trepist, jalg on imelik. Lähen lasen arstil üle vaadata, äkki saan kekast vabaks.“
„Norm päss, varem ei saanud siis teha seda? Meil saab õll enne otsa, kui sa kohale jõuad ju.“
„Ma tulen teinekord ja toon topelt asemele, täna vist ei jõua, buss kah läks ära just, raisk.“
„Fine, bro, selle me jätame igatahes meelde ja ilma topeltsikspäkita ära uksekella näpi, eks.“
„Heh, saab tehtud. Tervita Kaisat ja ütle talle siis, et ma täna ei saa...“
„Ok. Nägens.“
Ta ei tunne kuidagi, et viitsib arstile minna, kuid jalg teeb pöörast tuiklevat valu. Järgmine buss läheb kahe tunni pärast ja Egerti juurde ka minna ei saa, ta ju on peol, kus kõik vähegi mõnusad temasugused on. Tuleb siis arstile jalga näidata. Õde võib isegi tassi kohvi pakkuda. Tegelikult teeks see täitsa head.
Jürgen liipab 15 minutit aina suuremaks mineva valu käes nägu grimassitades edasi ja jõuab viimaks majja, kus ta perearst töötab. „Vedas, 10 minti sulgemiseni.“ Poiss lonkab viimased sammud trepist üles, veab end inimestest hüljatud ooteruumi pingile ja ohkab häälekalt. Arst, kelle kabineti lahtisest uksest kostub kiiret rütmilist klõbinat, kuuleb seda ja hõikab ta sisse.
Mees toksib veel mõned read, keerab toolil ringi, silub pisut vuntsi ja takseerib teda pealaest jalatallani: „Nonii, sind poleks küll siia oodanud, raudmees. Viimane kord kohtusime vist aasta tagasi, kui Sul naabrikass hamba sisse virutas, kas polnud... No olgu lugu milline tahes, ma kuulan hea meelega. Ongi väheke üksluine muidu.“
Arsti pilk libiseb jalale, mida Jürgen kinni hoiab ja sõnagi lausumata vaatab ta, kuidas trendikate rebenditega teksapüksi säär kerkib, et paljastada veidralt paindes olev säär.
„No selge, ma parem ootan küsimustega. Enne, kui selle paika paneme, valuvaigistit?“
„Te küll ei usuks seda, kuid kõiges on süüdi filosoofia. Tabletti andke kindlasti ja kas kohvi on? See teeks mu elu poole ilusamaks.“
„Jaa... Sulle mõnusa kolme kuu vanuse leotise leiame... Õde!“
Peatükk IV
Jürgen on viimase nädala jooksul kooli erilisel määral vihkama hakanud. Kui enne oli see koht, mis vaid õige natukene oli normaalsem kodust muuhulgas ka tänu faktile, et siin tõesti head sooja süüa saab, siis nüüd on seisud viigis ja ta ei suuda valida, kas vihata rohkem fakti, et kodus juuakse ja suitsetatakse ning kakeldakse kukest-koidust hiliste öötundideni või seda, et teda nüüd koolis härra Sauleks või mister Kipsikukeseks kutsutakse.
Kuidas Jürgen seda alati uudishimulikku filosoofiaõpetajat tema saja tuhande küsimusega („Mis su jalaga juhtus, Jürgen? Kas Su vanemad teevad sulle liiga? Kas ma saan Sulle kuidagi abiks olla, Jürgen?“) siiani talunud on, ta ei tea, kuid temas pakitseb ja kasvab tunne, et midagi peab muutma. Ta otsustas endamisi, et on aeg naisele näidata, et temal on täiesti savi, mis hindeid ta temakese totras aines saab ning et ta saab ka ilma abita suurepäraselt hakkama.
„Palun klassi koguneda ja vabandan viivituse pärast. Mul oli ootamatu, ent meeldiv kokkusaamine ühe lapsevanemaga.“ Pilk peatub viivuks murelikult Jürgenil või on see vaid viirastus? Poiss niheleb toolis ja otsustab, et võtab seda arvesse, ehkki on vägagi ebatõenäoline, et ta ema isegi oskaks siia tulla ja veel tema puhul nõnda varajasel ajal. Kell on alles 13.15.
„Tänane päevateema on: Kuidas me tegelikult siia, Maale, saime? Kas me tõesti arenesime ahvist – ja abistavaks vihjeks küsige endalt, kas muteerunud olend saab sigida – või on veel alternatiive? Kui on, siis milliseid? Igaüks teist arutleb viis minutit oma pinginaabriga sel teemal ja kumbki küsib teiselt lisaküsimuse, millega koos te loote essee, mida tahan tunni lõpuks oma laual näha. Võite alustada. Jürgen, Sul palun ma endaga kaasa tulla.“
Peatükk V
Poisis tõstab pead hirm, et ema on mingi jama talle kokku keeranud ja tema peab seda helpima ning ta ütleb: „Aga õpetaja, mu essee?“
„Teed tagantjärgi. Klass on vaikselt, palun, ja te tegemisi käiakse kuulamas.“
Nad väljuvad klassist, Jürgen oma kipsis jala ja karguga hüpeldes ja noor, ent range stiiliga naine tal üllatavalt vaikselt kõndides järel. Olles veendunud, et klassis istujate kuuldeulatus on ületatud, küsib õpetaja: „Miks sa närveerid? Kas peale seda tundi läheb jälle buss, millele Sa kardad, et ei jõua?“
„Ei, õpetaja, sinna on veel paar tundi, aga ma tahaks teada, miks ma esseed ei kirjuta praegu.“
Õpetaja vaikib ja juhib Jürgeni kooli aulasse, mis on inimtühi ja veidratest varjudest täitunud, kuid siiski omamoodi õdus. Jürgen suundub jätkuvalt kahtlustades ja vaikselt juureldes, kas õpetaja kavatseb talle mingit veidrat ühemeheetendust teha, lähima istmerea poole, ent seisatab, kuuldes:
„Mkm, mitte sinna. Lavale.“
„Väga lõbus, aga õpetaja, mis toimub? Ei lähe ma mingile lavale. Teil on terve klassitäis õpilasi, keda lavale ajada, ja nad on mingist kipsjalast iga kell etemad.“
„Selge see, aga praegu on Sinu kord. Ku Su kriit on? Astu lavale ja joonista maha ring. Kui kriiti pole, tee mõtteliselt.“
Jürgenil oli see täiesti ununenud ja ta kobab ebakindlalt pükste taskus. Naljakas, kriit oligi terve nädala seal. Ohates ja mõteldes, et naine, kes parasjagu aula ust lukku keerates mõista andis, et ilma kaasa mängimata sealt minema ei saa, on peast põrunud, liipab vaikselt hämaruses teed otsides lavale. Plaksatusega süttib üksikut valgusvihku näitav tuli ja mingi ebamäärane, ent tuntav klõpsakas käib ka poisis.
„Niisiis, mis kehtestab aja pikkuse?“
„See lause on tuttav“, mõtleb mahaveetud valge joone kontuuri pilguga järgiv Jürgen, „vastaks midagi jaburat, ehk ta loobub siis?“
„Sa tead küll, lõpeta rumalustele mõtlemine ja vasta puhta teadmisega, sellega, mis esimesena helisema lööb.“
„Haha, fine, no mina ise kehtestan! Sobib?“ vastab Jürgen, lootes, et see suudab õpetajat vihastada ja ta saab sealt saalist välja.
Või saaks koolist täitsa minema, ehkki tal pole enam kuskile minna. Egert pole enam kooli tulnud peale seda, kui ta oma Aafrika lennupileti tõepoolest võitis ja otsustas, et ta tingimata Kaisa ka sinna kaasa võtta tahab. Aga Kaisa, kes tõesti tegi oma juustega Jürgeni ennustatud-juhitud imetrikke, arvas teisiti ja andis poisile uuesti korvi. Kuid siis saatis ta kõigele lisaks ka Jürgeni, kelle lootused olid vahepeal tõusvas joones kerkinud, pikalt ning poiss oli selle järel langenud madalseisu.
„Su vastus on õige,“ ütleb tema kõrvale jõudnud naine nukral häälel. „Istu ringi sisse nii, nagu Sa selle jalaga saad. Ma istun Sinu vastu.“
„Proua Saule, meil tuleb tundi tagasi minna...“
„Preili olen, Iida Saule, teie teenistuses ja pea nüüd hetkeks hoogu. Tuleta meelde, mida Sa just vastasid ja ole hetk tasa.“
Iida suleb silmad, istub end ääretult kohmetult tundva Jürgeni vastu rätsepaistesse. Käed tõusevad rindkere kõrgusele ja ühinevad. Jürgen ei oska enda omadega midagi peale hakata ja lõpuks, meenutades, et saali uks niikuinii lukus on, ühineb hääletu palvega.
Iida avab mõne aja pärast silmad ja endise terashalli tooni asemel vaatab sealt vastu kiirgav sinakashall, mis on täis naerukil sädemeid.
„Ma ütlen seda don Juan Matuse geniaalset lauset vaid ühe korra: Me ümber on igavik ja sa võid seda kasutada. Vaata, Jürgen, me oleme siin, sest Sul on abi vaja. Tasa, tasa, kuula mind ära. Ma pärinen suguvõsast, kus austatakse unenägusid väga. Ja viimase nädala jooksul on minu unedes lahti kerinud end just Sinu lugu ja Sinu soov midagi oma elus muuta. Täna, kui ma ütlesin, et mu juures käis üks lapsevanem, pidasin silmas Su isa. Ta oli napisõnaline, ent andis muuseas mõista, et tema ja Su ema ei ole talle suutnud pakkuda midagi peale kannatuste ja raskuste. Mina ütlesin, et tules karastub teras ja neist kogemustest on Sul veel kasu, aga seda Sa saad veel ise näha.“
Jürgen tahtis alguses nii palju ütelda, tõrkuda, sõimata ja naise enda vastas nahhaalselt persse saata, kuid see kummaline muutus ta silmadega ja viis, kuidas ta rääkis, panid ta nüüd kuulama. Planeeritud ärategemine lükkus kuskile alateadvuse sopikestesse ja ta esitas hoopis küsimuse: „Mida me siin teeme?“
Õlakehitusega vastab Iida: „Anname Sulle uue võimaluse. Sa ei ole siin koolis poolt aastatki olnud, kuid juba oled nii paljude omaealiste, kui ka enese silmis kaotaja, kuna Sul pole ühiskonna kammitsate eneselt heitmise ja sellest tuleneva vaba loomejõu kasutamise kogemust. Ma küsin Sult samuti vaid korra: Kas Sa tahad õppida ennast ning maailma uuel viisil tundma?“
„Jah. Jah... Tegelikult t-t-eate, ma arvan, et te arvate endast liiga palju. Ma lahkun, palun tehke saali uks lahti.“ End järsku väga imelikult tundev Jürgen ajab end vaevaliselt püsti, kuid naine võtab korraks oma sooja pihuga poisil käest ja küsib: „Kas see oled ikka Sina, kes räägib või Su hirmul ego? Võti on siin, jäta see ukse ette, liitun tunniga peagi. Võid rääkida juhtunust, kellele tahad. Võime seda vestlust jätkata, millal vaid soovid, ma elan Loojangu tänaval sirelivärvi majas.“
„Hüva. Tänan,“ pressib poiss uksele jõudes hammaste vahelt ja vaatab mobiililt kella.
„13.18, mida paganat, mu mobla on tuksis?“
Närviliselt kõnnib ta tagasi klassi ja vahib ükskõikse näoga oma pingi suunas kuuldes, kuidas omavahel vestlevad õpilased korraks vaikivad ja siis iseteadvalt vilistavad. Pilk kellale annab mõista, et kell justnagu ongi 13.18. Maja teisest otsast siia kõndimine võtaks ise juba peaaegu 10 minutit.
„Ostke elu endale, ahvid!“ ütleb ta tigedalt kahele tüdrukule, kes ta suunas tatiga immutatud paberitükke lennutavad ja itsitavad.
„Vähemalt me ei osta õpsidelt seksiteeeenust. Fuiiih...“ kostab ühe jultunud poisi suust ja Jürgen tõuseb end täielikult valitsedes üliaeglaselt ja paneb asjad, mis imekombel klassikaaslastest puutumata, kotti, lennutab selle selga ja järgmisel hetkel, olles tollele ütlejale poksijalegi au tegeva paremsirge piki pintslit äianud, liipab klassiuksest seda tagantkätt kinni virutades välja. Keegi ei tule järgi, ent klassis kostub hoiatav kisa.
Poolel teel esimesele korrusele silmab ta rahulikult trepist üles astuvat Iidat ja kostab: “Klassikell on pekkis omadega ja ma andsin Maidule kolki. Kui tahate, astun homme pärastlõunal te juurest läbi. Mu elu on niikuinii nüüd lõpule määratud.“
„Kindlasti ilus ja õiglane paremsirge? Maidu ja ka tüdrukutega pidingi rääkima, nad on juba tükk aega üle käte läinud. Aga tead, kell on õige, Sina lihtsalt asusid omas ajas ja tule homme selle sama aja järgi kell 11. Varem saabudes Sa ainult peaksid mind samamoodi rätsepa moodi istumas jälgima.“
„Olgu, aga kas ma kirjutan siis selle essee ka homseks?“
„Ei, mul on parem mõte. Me läheme Sinuga peagi Öömetsa, oled selleks valmis. Homseni.“
Peatükk VI
„Öömets, öömets, valge, kui kriit. Öömets, luumets, vaid kriit joonistab siin. Öömets - Mets, kus aeg ei jää, öö ja see mets on su ots ja äär...“
Jürgen kargab võpatades istukile ja otsib madratsi serva vahelt telefoni. Silmi kissitama panevalt hele ekraan näitab 5.54. Maja on tema suureks imestuseks vaikne. Paps oli õhtul pizzast talle tükki andes poissi hetkeks vabandava pilguga vaadanud, ent siis oma tavapärase õlu-sigar-telekas-ajaleht programmi juurde naasnud. Mees oli vanasti vaikne, ent kui ta kunagi nii kaunis ja terava taibuga naine jooma hakkas, ei suutnud ta seda vaikides taluda. Sealt algasid nokkimised, sõna- ja muud sõjad. Poiss lihtsalt oli olemas. Umbes nagu lill aknalaualgi. Vett ja süüa, mis ta muud ikka vajab, eks?
Jürgen ajab end voodist välja. Õues on kevadiselt karge õhk, ent ta läheb siiski, tundes soovi kuskile minna. Jalad veavad teda omas lombakas tempos edasi ja tunde järgi üteldes nii poole tunni pärast taipab ta, et vahib avatud aknast, kuidas üks naine küünlavalguses võimleb. „Joogaks kutsuti vist sellist painutamist. Kuidas ta küll sedasi väänata suudab end?“
Naine on seljaga akna poole ning seisab nüüd, nagu kallistaks puud, seljas vaid roosa ihu vastu liibuv särk ja pikad valged retuusid ning näeb üllatavalt noor välja. Iida meenutab suvalist pikajuukselist ülikoolitudengit, ehkki Jürgenile tunde andes näeb küll välja nagu kellegi väärikas eas ema. Nooruk tunneb kuju näiliselt minuteid jälgides kerget värinat ning võpatab, kui ta jala vastu midagi puutub. Ta toob oma taevasse rännanud pilgu hajameelselt uuesti akna poole, ent seal pole kedagi. Teda ju ei nähtud, ega ju? Kuid puudutus kordub vastu säärt ja seljataha vaadates naeravad talle vastu vististi hommikuvalgusest säravad silmad.
„Niiet see on Sinu kell 11. Selge. Ära külmeta, astu sisse.“
„Ei, ei ole. Ma nägin vaid vastikut und ja mõtlesin veidi jalutada. Ma ei tea ausalt, kuidas ma siia sain. Peaksingi koju minema...“
„Mis kell tulema hakkasid?“
Poiss vaatab kella: 5.55 ja ütleb: „Heh, imelik, mul on telefon tuksis. Ma ei saanud kuidagi minutiga siia jõuda.“
Täiuslikult pehme ja soe käsi haarab ootamatult tema omast ja tõmbab ta vaikselt kaasa. Ta ei tõrgu ja kuuleb, kuidas uks vaikse naginaga sulgub. Vana maja neelab nad endasse ja hämarus toas, kus naine enne seisnud oli, tervitab neid pehme soojusega. Siin pole ühtegi küttekeha peale üksiku valge küünla, on vaid avatud aken. Ja ikkagi pole Jürgenil enam külm.
„Kell on 5.56. Kõik klapib. Ole nüüd hea ja võta jakk maha. Ma ei hoia Sind kinni, uks ei ole lukus, aga teisi unetuid pole siia ka oodata.“
Jürgen noogutab ja järgib soovitust. Ta ei oska midagi oodata. See hästilõhnav territoorium kuulub inimesele, kelle olemasolu on ta elu keerukamaks teinud, kui ta tahtnud oleks. Ta ju ei valinud sõimamisi ja hüüdnimesid, ega ju? Ja ikkagi on ta siin ja vaatab, kuidas naine läidab mingi peenikese pruuni pulga ja selle siis hoopis ära puhub.
„See on viiruk. Salvei. Oled kuulnud?“
Poiss raputab pead.
„Teed tahad? Mul on sellist, mis Su silmad lahti kangutab ja olemise kergeks teeb. Mate tee sidrunmelissiga. Viib keele alla.“
„Ma ei taha teile tüli teha ja ma pole seda kuidagi ära teeninud.“
„Ma ei tegutse päris selle klassikalise maksa-ja-saa režiimi järgi. Toimin pigem aita-ja-ära-nõua-tasu põhimõttel. On see Sulle vastuvõetav ja kallan ma siis teed ühele või kahele?“
„Olgu, olgu. Ma ei saa sellest eriti aru midagi, aga okei. Kohv oleks muidugi kordades lahedam, aga seda vist pole?“
„Õigus, ma pole aastaid kohvi joonud. Mate on piisava kofeiinisisaldusega.“
Iida jälgis Jürgenit tolle siia linna saabumisest peale suurema hoolega, kui poiss arvatagi oleks osanud ja oli jõudnud otsusele, et tolle isiksuses on Alge hästi säilinud. Naine tunnetas, et on tema võimuses poiss täielikult äratada, kui ta seda soovib. Ta saab võib-olla vaid ühe lisavõimaluse, esimene sai juba raisatud. Ja kui see ebaõnnestub, on kaheldav, kas üldse tema või keegi ta lähikondlastest siin ilmas vangisolemise illusioonist vabaneb. Koolis olid kolleegid teda veidi mustas maagias kahtlustama hakanud, kuid nemad ju ei tea, millega naine tegeleb. Valguse Liitlaskond avab end väga aeglaselt ja ei saa omaks võtta selliseid inimesi, kes selle sisust midagi üheltki liikmelt kuulnud või Valgustöö alustalasid seesmiselt aimanud pole.
„Mett? Päikesetõusul alustame, sinna on veel täpselt tassitäie sooja tee jagu aega.“
VII peatükk
Tee on kummaline. Jürgen ei julge midagi ütelda, kuid tunneb, et peaks mainima, et ei jõua vist koos Iidaga päikesetõusu ära oodata. See kurikuulus mate tee mitte ei vii und kaasa, vaid toob pilgeni punnis koormaautodega teda juurde. Näinud, et Iida tualetti läheb, toetab poiss pea hetkeks lauale...
Taaskord kihutab Jürgen oma taevakarva Ferraris ning näeb enda kõrval istumas ei kedagi muud, kui Iidat.
„See puu kiigega – on ta tuttav Sulle?“ küsib naine, jälgides eriilmeliste maastike kiiret möödasiuglemist.
Jürgen raputab pead, kuid siis meenub, kuidas ta väiksena külastas ühte tüdrukut, kes armastas just sellise puu all kiikumas käia. Tookord, kui Jürgen ka seltsi tuli, kukkus tüdruk katkenud kiigenööri tõttu niivõrd õnnetult käeluu katki, et tolle vanamees lõikas alla kiigejäänukid ja langetas sama raevuga ka puu.
Iida noogutab vaikselt, kui Jürgen neid mälestusi jaganud on.
„Aga tead Sa seda tüdrukut ka praegu?“
„...ei.“
„Hästi. Aga need angaarid seal, metsas need näevad küll huvitavad välja,“ märkis naine nüüd.
„No sõidame sinna ja vaatame lähemalt.“
Sinine suksu keerab täisnurga all vasakule, ja võtab suuna kahe tammikusse peidetud räämas angaari poole. Lähemale jõudnud, tunneb Jürgen õrna kõhedust, ent ei anna oma iseseisvalt kimavale autole korraldust aeglustada, et sest veidrast tundest üle saada. Tegemist on ju poisi une ja poisi reaalsusega. Hoolimata filosoofianaise kohalolust on ju tema siin boss, ei, äss!
Iida muheleb kergelt, kui poiss need mõtted lõpuni seedinud on ning talle osaks saanud kulmukortsutusele vastab tillukese ettevaatusenoodiga hääles: „Ma nägin just kolme oranži kassi. Näe, seal, angaaride ees.“
Masin peatub ja lülib mootori õrna turtsatuse saatel välja. Mainitud kassid jooksid just vasakpoolse angaari küljele ning nooruk, suutmata oma uudishimu taltsutada, lajatab sõiduki ukse pärani ja annab taldadele valu. Seal metsas on midagi, peab olema, tunneb ta ja katab mütsuvate sammudega sadat meetrit, mis autost tammede vahel istuvate angaarideni on, aina kasvava tungiga teada saada, mis nimelt. Seljataga kuuleb ta ähmaselt naisehäält hüüdmas, et ta ootaks ja ettevaatlikum oleks.
Vaikselt hakkab paistma midagi suurt ja roostekarvalist. Ümar... ees... propeller?
Jürgen ähib ja jõuab viiekümne, kahekümne, viieteistkümne meetri kaugusele. Midagi vilksab rohus ja ta käib üleloomulikult kiire mütsatusega ninali. „Kurat, päike väljas ja mina ei näinud! Persse! Valus... mis neetud okastraat..?!“
Ta ajab end püsti, klopib veidralt lõhkistelt lottis teksadelt rohu ja lippab suunurgast lennanud sülge pühkides edasi. Aeglustab veidi sammu, nähes, et ta tormab kuidagi mänguasjaliku moega ühele tiivale toetuva roostes lennuki suunas. „Mis seal üldse on?“, kuuleb ta mõttes Iida häält küsimas.
Poiss ühmab: „Kuidas sa siis ei tea? Kõik teavad ju, kuidas me riigi parim piloot hukkus.“ Ta asetab lennuki, mis on ühe eriti jämeda tamme ja angaari vahele kiilunud, nina ette langedes käed pruunika kere vastu. „Alisa, see on lennuki nimi. Ta viis endaga siinsamas lähedal veepõhja mehe ja ta põnni. Emps pääses, aga tunneb end süüdi, sest ta rääkis mingi ülihea nalja, mis tolle mehe suure naeru keskel väga vaikseks tegi. Emps naeris natuke aega edasi, aga sai lõpuks aru, et tüübil jäi süda seisma ja kõik, mis tema tagaistmel, laps süles, teha sai, oli nad vee suunas juhtida. Ma ei mõika ainult, mismoodi Alisa siia sattus..“
„...seepärast ta siis pudeli haaraski,“ pomises naine vaikselt.
„Nojah, kuidagi läks ikkagi nii, et ta leidis kuu hiljem Mehise, olles just teada saanud, et ootab uut last. Mind siis. Ma ei saanudki aru, miks nad abiellusid, aga ma pole väga küsinud ka. Imelik ju.“
„Mehis – Su paps siis?“ küsib Iida, et kindel olla.
„Kasuisa, jumala eest, selline lontrus ei oskaks raha eest ka omale lapsi teha vist.“
Pilgud pöörduvad lennukivraki kabiinis käiva vinge kräu poole ja jälgivad ühte kassi, kes sealt kuskile kaob ja teisi, kes järgi silkavad.
Poiss tunneb, et kurgus kipitab ja kisub imelikult ja ta pöörab pilgu teisale, kus ta kõrval põlvitav õpetajanna seda näha ei või. Kuid naine nagu tajuks temas pakitsevat raskust ja tõmbab ta vaikselt oma rinnale, kuhu langevad ka esimesed kõrvetavad pisarad. Tamm puruneb ja aastaid valu vabaneb.
„Miks just mina selle jampsi enda kraesse sain? Miks mi...mina ei võinud normaalsete ja totaalselt igavate kahe-poole auto ja koeraga vanemate juurde sattuda???“
„Kui meil on kuum, igatseme me külma. Kui külm, no arva ise. Sina said alustada sellest ja pead omad järeldused tegema.“
„Saan ma siis koolis vähe möliseda? Nad täikraed kutsuvad mind teie meheks! Kas te saate ka aru, et see on... noh.. näiteks jube?“
Kerget muiet allasuruv Iida ütleb, et elus on palju asju, millest inimestel tuleb lihtsalt üle olla, et need lõpetataks.
„Aga tead, Jürgen, mida veel?
Aeg ÄRGATA!“
Taaskord kihutab Jürgen oma taevakarva Ferraris ning näeb enda kõrval istumas ei kedagi muud, kui Iidat.
„See puu kiigega – on ta tuttav Sulle?“ küsib naine, jälgides eriilmeliste maastike kiiret möödasiuglemist.
Jürgen raputab pead, kuid siis meenub, kuidas ta väiksena külastas ühte tüdrukut, kes armastas just sellise puu all kiikumas käia. Tookord, kui Jürgen ka seltsi tuli, kukkus tüdruk katkenud kiigenööri tõttu niivõrd õnnetult käeluu katki, et tolle vanamees lõikas alla kiigejäänukid ja langetas sama raevuga ka puu.
Iida noogutab vaikselt, kui Jürgen neid mälestusi jaganud on.
„Aga tead Sa seda tüdrukut ka praegu?“
„...ei.“
„Hästi. Aga need angaarid seal, metsas need näevad küll huvitavad välja,“ märkis naine nüüd.
„No sõidame sinna ja vaatame lähemalt.“
Sinine suksu keerab täisnurga all vasakule, ja võtab suuna kahe tammikusse peidetud räämas angaari poole. Lähemale jõudnud, tunneb Jürgen õrna kõhedust, ent ei anna oma iseseisvalt kimavale autole korraldust aeglustada, et sest veidrast tundest üle saada. Tegemist on ju poisi une ja poisi reaalsusega. Hoolimata filosoofianaise kohalolust on ju tema siin boss, ei, äss!
Iida muheleb kergelt, kui poiss need mõtted lõpuni seedinud on ning talle osaks saanud kulmukortsutusele vastab tillukese ettevaatusenoodiga hääles: „Ma nägin just kolme oranži kassi. Näe, seal, angaaride ees.“
Masin peatub ja lülib mootori õrna turtsatuse saatel välja. Mainitud kassid jooksid just vasakpoolse angaari küljele ning nooruk, suutmata oma uudishimu taltsutada, lajatab sõiduki ukse pärani ja annab taldadele valu. Seal metsas on midagi, peab olema, tunneb ta ja katab mütsuvate sammudega sadat meetrit, mis autost tammede vahel istuvate angaarideni on, aina kasvava tungiga teada saada, mis nimelt. Seljataga kuuleb ta ähmaselt naisehäält hüüdmas, et ta ootaks ja ettevaatlikum oleks.
Vaikselt hakkab paistma midagi suurt ja roostekarvalist. Ümar... ees... propeller?
Jürgen ähib ja jõuab viiekümne, kahekümne, viieteistkümne meetri kaugusele. Midagi vilksab rohus ja ta käib üleloomulikult kiire mütsatusega ninali. „Kurat, päike väljas ja mina ei näinud! Persse! Valus... mis neetud okastraat..?!“
Ta ajab end püsti, klopib veidralt lõhkistelt lottis teksadelt rohu ja lippab suunurgast lennanud sülge pühkides edasi. Aeglustab veidi sammu, nähes, et ta tormab kuidagi mänguasjaliku moega ühele tiivale toetuva roostes lennuki suunas. „Mis seal üldse on?“, kuuleb ta mõttes Iida häält küsimas.
Poiss ühmab: „Kuidas sa siis ei tea? Kõik teavad ju, kuidas me riigi parim piloot hukkus.“ Ta asetab lennuki, mis on ühe eriti jämeda tamme ja angaari vahele kiilunud, nina ette langedes käed pruunika kere vastu. „Alisa, see on lennuki nimi. Ta viis endaga siinsamas lähedal veepõhja mehe ja ta põnni. Emps pääses, aga tunneb end süüdi, sest ta rääkis mingi ülihea nalja, mis tolle mehe suure naeru keskel väga vaikseks tegi. Emps naeris natuke aega edasi, aga sai lõpuks aru, et tüübil jäi süda seisma ja kõik, mis tema tagaistmel, laps süles, teha sai, oli nad vee suunas juhtida. Ma ei mõika ainult, mismoodi Alisa siia sattus..“
„...seepärast ta siis pudeli haaraski,“ pomises naine vaikselt.
„Nojah, kuidagi läks ikkagi nii, et ta leidis kuu hiljem Mehise, olles just teada saanud, et ootab uut last. Mind siis. Ma ei saanudki aru, miks nad abiellusid, aga ma pole väga küsinud ka. Imelik ju.“
„Mehis – Su paps siis?“ küsib Iida, et kindel olla.
„Kasuisa, jumala eest, selline lontrus ei oskaks raha eest ka omale lapsi teha vist.“
Pilgud pöörduvad lennukivraki kabiinis käiva vinge kräu poole ja jälgivad ühte kassi, kes sealt kuskile kaob ja teisi, kes järgi silkavad.
Poiss tunneb, et kurgus kipitab ja kisub imelikult ja ta pöörab pilgu teisale, kus ta kõrval põlvitav õpetajanna seda näha ei või. Kuid naine nagu tajuks temas pakitsevat raskust ja tõmbab ta vaikselt oma rinnale, kuhu langevad ka esimesed kõrvetavad pisarad. Tamm puruneb ja aastaid valu vabaneb.
„Miks just mina selle jampsi enda kraesse sain? Miks mi...mina ei võinud normaalsete ja totaalselt igavate kahe-poole auto ja koeraga vanemate juurde sattuda???“
„Kui meil on kuum, igatseme me külma. Kui külm, no arva ise. Sina said alustada sellest ja pead omad järeldused tegema.“
„Saan ma siis koolis vähe möliseda? Nad täikraed kutsuvad mind teie meheks! Kas te saate ka aru, et see on... noh.. näiteks jube?“
Kerget muiet allasuruv Iida ütleb, et elus on palju asju, millest inimestel tuleb lihtsalt üle olla, et need lõpetataks.
„Aga tead, Jürgen, mida veel?
Aeg ÄRGATA!“
VIII peatükk
Pea kolksab vastu lauda ja poiss hüppab ehmatades püsti. „Mis? Ma ei usu sind!“
Aknast välja vaadanud naine pöördub ja küsib, et mida ei usuta.
„Oih, ma... magasin. Elavad uned, noh. Sorri. “
„Tule vaata, kohe algab ja see on hingemattev.“
„Tead, see tee on imelik. Tekitab luulusid.“ teatab Jürgen.
„Tõsi või?“
„Mmhmhh ja sul on seesamune pluusiesine märg. Kas vetsus sadas vihma?“
„Ei, keegi just nuttis mu najal,“ kostab naine äraolevalt ja näitab siis sõrmega ühe puu poole.
„Seal. Kuss.„
Taevas tõmbub järjest heledamaks ja osutatud puu õõnest poeb välja punane tutike. Sellele järgneb süsimust pika kehaehitusega lind, kes ronib sammu-paar puukoort pidi edasi ja hakkab siis harjunud viisil nokaga sinna auku põristama. Samal hetkel paistab tema kurgu alt esimene päikesekiir. Taevas seilab lillasid ja roosasid pilvekesi, mis annavad ruumi oranžikale taustale, mis omakorda suubub suurde sinisesse põhitausta, kus veel paar viimast tähekest aimata on.
Järsku kõlab üle vaikse tänava ööbiku hõige, mis sulatab hämariku hommikuks ja päikesekiire talumatult eredaks.
„Nii, teega läks nii, nagu läks.“
„Jah, ega ta eriti maitsev just polnud. Aga mis lind see punase harjaga on puu peal?“
„Musträhn. Suurim rähniline, keda ma siinkandis tean. Mõnusalt varajane, peagi ta keerab end hoopis magama ja ta on nii uje, et ilmutab end üldse vähestele...“
„See on nii... normaalne. Lihtsalt lahe ja tunne on ...nii valge,“ täheldab poiss ja naeratab.
„Aga me ...pidime siin midagi tegema, õps, oih, preili?“
Naine naerab ja ütleb: „Tänaseks said piisavalt juba. Päriselt, tubli oled. Mine nüüd ja tee oma tavalisi asju ja püüa neis leida midagi, mis Sulle samamoodi meeldiks. Naeratamine sobib Sulle, Jürgen.“
Iida patsutab poissi õlale ja sosistab enne, kui uuesti silmad taeva poole pöörab, aitäh’i. Jürgen mõistab, et see oli omamoodi teadaanne õppetunni lõpu kohta.
Ja kuidagi hüljatud tundega astubki Jürgen hommikusse. Jahe on ja niiske ja poiss tõmbab hõlmad kohkunult koomale. Ta ei saa aru, kuidas selle veidra naise juures nii soe oli, kui tal aken pärani lahti seisis kogu aeg.
Ta kõnnib ja uitab löntsival sammul mööda linna. Koju teda ei tõmba eriti. Paps tõenäoliselt norskab alles ja jääb rahumeeli kogu sellest ilusast ja rahuküllasest hommikumaailmast ilma. „Aga võib-olla peaks küsima, kas ta kalale viitsib minna,“ mõtleb Jürgen äkki ja kiirendab sammu. Taskus väriseb telefon ja seda haarates näeb poiss korraks kellaaega 6.66. Siis aga pilgutab silmi ja tekib tiba mõistlikum 6.16. Ema helistab. Nii vara? Ta oli miski kakskümmend minutit Iida juures? Peab midagi nende kelladega ette võtma...
„Jaa, kuulen.“
Veidike napsune hääl käratseb talle kõrva: „Kus sa tuulad hommiku vara ringi, aeh? Kuradi poiss, muudkui joob ja laaberdab, keri koju ja too putkast pakk Camelit kah kaasa. Said aru?“
„Aga mul ei ole raha kaasas, emps.“ Vastab poiss nõutult sellele nii tuttavlikult tiraadile.
„No siis tule juba, ma annan. Kaua sul läheb?“
„Vähem, kui ma ennustada julgeks, viieka pärast olen ukse taga.“
*****
Aknast välja vaadanud naine pöördub ja küsib, et mida ei usuta.
„Oih, ma... magasin. Elavad uned, noh. Sorri. “
„Tule vaata, kohe algab ja see on hingemattev.“
„Tead, see tee on imelik. Tekitab luulusid.“ teatab Jürgen.
„Tõsi või?“
„Mmhmhh ja sul on seesamune pluusiesine märg. Kas vetsus sadas vihma?“
„Ei, keegi just nuttis mu najal,“ kostab naine äraolevalt ja näitab siis sõrmega ühe puu poole.
„Seal. Kuss.„
Taevas tõmbub järjest heledamaks ja osutatud puu õõnest poeb välja punane tutike. Sellele järgneb süsimust pika kehaehitusega lind, kes ronib sammu-paar puukoort pidi edasi ja hakkab siis harjunud viisil nokaga sinna auku põristama. Samal hetkel paistab tema kurgu alt esimene päikesekiir. Taevas seilab lillasid ja roosasid pilvekesi, mis annavad ruumi oranžikale taustale, mis omakorda suubub suurde sinisesse põhitausta, kus veel paar viimast tähekest aimata on.
Järsku kõlab üle vaikse tänava ööbiku hõige, mis sulatab hämariku hommikuks ja päikesekiire talumatult eredaks.
„Nii, teega läks nii, nagu läks.“
„Jah, ega ta eriti maitsev just polnud. Aga mis lind see punase harjaga on puu peal?“
„Musträhn. Suurim rähniline, keda ma siinkandis tean. Mõnusalt varajane, peagi ta keerab end hoopis magama ja ta on nii uje, et ilmutab end üldse vähestele...“
„See on nii... normaalne. Lihtsalt lahe ja tunne on ...nii valge,“ täheldab poiss ja naeratab.
„Aga me ...pidime siin midagi tegema, õps, oih, preili?“
Naine naerab ja ütleb: „Tänaseks said piisavalt juba. Päriselt, tubli oled. Mine nüüd ja tee oma tavalisi asju ja püüa neis leida midagi, mis Sulle samamoodi meeldiks. Naeratamine sobib Sulle, Jürgen.“
Iida patsutab poissi õlale ja sosistab enne, kui uuesti silmad taeva poole pöörab, aitäh’i. Jürgen mõistab, et see oli omamoodi teadaanne õppetunni lõpu kohta.
Ja kuidagi hüljatud tundega astubki Jürgen hommikusse. Jahe on ja niiske ja poiss tõmbab hõlmad kohkunult koomale. Ta ei saa aru, kuidas selle veidra naise juures nii soe oli, kui tal aken pärani lahti seisis kogu aeg.
Ta kõnnib ja uitab löntsival sammul mööda linna. Koju teda ei tõmba eriti. Paps tõenäoliselt norskab alles ja jääb rahumeeli kogu sellest ilusast ja rahuküllasest hommikumaailmast ilma. „Aga võib-olla peaks küsima, kas ta kalale viitsib minna,“ mõtleb Jürgen äkki ja kiirendab sammu. Taskus väriseb telefon ja seda haarates näeb poiss korraks kellaaega 6.66. Siis aga pilgutab silmi ja tekib tiba mõistlikum 6.16. Ema helistab. Nii vara? Ta oli miski kakskümmend minutit Iida juures? Peab midagi nende kelladega ette võtma...
„Jaa, kuulen.“
Veidike napsune hääl käratseb talle kõrva: „Kus sa tuulad hommiku vara ringi, aeh? Kuradi poiss, muudkui joob ja laaberdab, keri koju ja too putkast pakk Camelit kah kaasa. Said aru?“
„Aga mul ei ole raha kaasas, emps.“ Vastab poiss nõutult sellele nii tuttavlikult tiraadile.
„No siis tule juba, ma annan. Kaua sul läheb?“
„Vähem, kui ma ennustada julgeks, viieka pärast olen ukse taga.“
*****
