Nii palju on siis kell:
Üksteist nelikümmend viis.
Sellel hetkel ragiseb süda hell:
tast võõras juppe kaasa viis.
Vikatit - kapuutsi ei
kandnud see inimkogu.
Ain't sõrmed ja hingelogu
kõrgus' mu ees, kui tellissein.
Ühe hetkega kõik nihu läks.
Järgmisel kuulen: raks, praks.
Jah, veel killukesest lahti sain.
Ole Sa hea - ütle vaid,
kas saan nad eal veel tagasi?
Mil' võid Sina mõista mind?
5.4.'11
No comments:
Post a Comment