Külma merre

Siiasamma külma merre
uputan kõik tunded ma.
Lainetesse, Surmaunne
allesjäänu saadan, jaa!

Ammu enam ei intrigeeri
mind linnulaul, seesama meri.
Mu kaaslaseks vaid ruuge vesi
ja viimsed read - neid ei näe keegi.

Üksindus mu juures on
päevi, kuid ja aastaid kolm.
Seltsis igavus, frustratsioon,
maas pilvlevad tuhk ja tolm.

Ja veel: need lained, tuuled, oo...
kauge linn ja horizoon.
Ilm nii hall, nii udune,
on soola maitset tunda vees...

Ma kõnnin kergeis värinais;
tajun hajumas pinda maist.
Vesi mind rohkemgi mõjutab,
kui ise üldse aru saan.

Nüüd olen liiga sügaval,
veest vaevalt välja paistab pea.
"Ah kurat, ükskõik!" mõtlen veel
ning lahkun hingest allpool vett.

XIV/VII/.'VIII
Saksamaal, Schleswig-Holsteinis.