Erinevaid hetki

***

Pööraste aegade polka

Keerleb ja keerutab ta meel

lõbusaid samme tuhandeid.

Täpilisel seelikul ja pärlites keel

hüpleb valgussädemeid.

Tänane päev on valsiks väär -

see kuulub ainult polkale!

Ja hõljudes kõrgemal, kui taevaäär

ta õitseb, elab hetkele.

Jah, ükski kord ta lubab

nii vaba endal olla.

Jah, täna tõesti tuua

ei või teda miski alla.

27.4.'11 

***

Pisiinimese suured avastamised

Inimesenatuke tatsub
naeru trillertrallitades
edasi ja tagasi ning äkitselt...
rabatuna...
peatub.


Nöbinina näeb enese peegeldust
naermas ja seismas.
Peeglile patsu löömas.
MMOPS! Tatist musu tegemas.


Ja hoogsa trillatrallalalinaga taas
edasi päterdamas.


On nii kiire tal
suureks saada.


12.4.'11

***

Dialoog isikliku kuradiga.

 ...tüdruk sai vihaseks ja hüüdis täiel häälel üle tühja tolmunud teatrisaali:

"Kurat! RÄÄGI minuga!"

- "...Mida sa kuulda tahad?"

"Mis su'ga lahti on?"

- "Ma olen üksik."

"Ei ole ju..."

 - "Sa ei ole enam minuga."

"Kuid... sul oled SINA."

 - "...sellest on vähe..."

"Pead sa siis kogu maailma omada tahtma?!"

 - "Ei, ainult..."

"Inimene On Loodud Vabaks. Mäletad?

...

 Sa ise õpetasid seda läbi vangistuse.

Ometi eksid selle vastu hoolimata sellest, et ma olen sinu õppetüki omandanud." 

 - "Ma olen ju ainult... mina."

"Sitt sina, kes niimoodi alla annab ja norgu vajub. Püüa! Iga päev, mille alla vandumisele raiskad, on Viimane! Sa ei jää nooremaks, ega ju? Kui sa minu pärast ja minuga elada tahad, püüa seda meeles pidada, et keegi EI OLE omand..."

7.4.'11

***

Kallistus

Silmapilk - nõusolek.

Avanevad käed, lähenevad hinged.

Veel viimane samm, kontakt.

Maailm variseb teineteise kaelal vastuvaatavasse pimedusse.

Neiu kaob karuembusesse ning tunneb kõigi oma eksistentsi indikaatoritega, et Sellist kallistust ei oska küll keegi teine pakkuda. Isegi mitte õpetades. Ei, ka mitte aastatepikkuse treeninguga.

Natukene liiga kõvasti emmata On Hea.

Veidike liiga ümbert kinni hoida On parim tundmus üldse.

Ja ei - sekund, kaks, kolmgi hiljem ei vabastata tütarlast andekspaluva kohmakusega, püüdes teha nägu, et - oh, jah - nüüd kogemata kallistama unustati end.

Habras hing on jätkuvalt hoitud ja ta tunneb end, kui linnulaps ema tiiva all.

Ajavoolus tardunud kehade tuksed rahunevad ja ühine hetk kannab endas mõõtmatuid soojuslaineid.

Viimaks lahti lastes tunneb neiu end, kui maratonijooksja.

Kogemuse mõju sarnaneb... filigraanselt ajastatud ja perfektselt välja mõõdetud droogiga paadunud narkarile.

Reaalsus kardab põlvevärinal ning tudiseb neist kahest kauges kaares mööda.

Isegi Surm pelgab kallistajaid, kes teineteist Usaldavad.

27.4.'11

***