Tühi, vana hoone seisab
Pargitiival oodates.
Tal’ alandlikult lähenen
Ise maad piiludes.
Ma tunnen kutset, südame tukset
Sammudes Ta embusse.
Meeltes hüüan, ent õrnalt püüan
Lähestuda Hingeteel.
Ja olengi Kodus! Mus hellalt vohab
Ergav ürgseim teadmine:
Hea Emand taas on kohal,
Las’ vabaneb Vaim Valgusse!
Ma kindlalt ringi maasse vean,
Ennast selle sisse sean.
Valdab mind süvakosmiline voog
Ses tantsin ja hellalt lahustun.
Koos olen nüüd ma tütardega
Siin ja kadun’d emadega.
Saavad vaimud loa nüüd koguneda –
põgenemaks Vangiikkeest.
Neid ootamas on Hingekoda,
Kus sädeleb kõik Valguses,
Loodu süütus Alguses.
No comments:
Post a Comment